kolmapäev, aprill 25, 2018

R. Branson "Teeme ära!" (aprill III)

263 lk
2009, Pilgrim


Üle hulga aja jõudsin lugemisega taaskord rikkuse ja külluse teemadeni. Ehk siis jätkub minu projekt "Kuidas ma 100 raamatu lugemisega külluseni jõuan?" Vahepeal on aur läinud veidi teistele teemadele, kuid nüüd olen jälle ree peal. 

Üks rikkuse suur õppetund on, et õpi teiste kogemustest ning tutvu edukate inimeste elulugudega. Richard Branson kindlasti selliste eeskujude hulka kuulub, nii et ma ei kahelnud, kui raamatukogust tema raamatu kaasa haarasin.

"Teeme ära!" ei ole äriõpik, vaid pigem motivatsiooniteos. Branson räägib oma erinevatest kogemustest ning eneseületustest, paljudest kordadest, kui ta on oma eluga riskinud ja peaaegu surma saanud. Rõhk on aga sellel, kuidas ta sellest kõigest välja on tulnud ning millised on olnud õppetunnid, mida ta alati meeles on pidanud.

Kõige rohkem rõhutab Branson seda, et sul peab olema lõbus - tehes asju ainult raha pärast, ei tule sellest midagi välja! Tegemised peavad sulle endale ka midagi pakkuma. Isegi kui äri alustamise puhul on algul oluline keskenduda rahalisele poolele, siis vähemalt mõne aja pärast peab see sulle endale ka midagi tähendama. Pikad töötunnid ülikonnas imelise vaatega klaastornis ei ole Bransoni stiil.

Minu jaoks olid õpetlikud laused enamuses juba tuttavad. Raamatu tegidki põnevaks Bransoni enda kogemuste kirjeldused.

Ülisuur osa on pühendatud keskkonna teemale. Eriti kliima soojenemisele ning seoses sellega vajadusele süsihappegaaside väljalaset vähendada. Branson toob välja mõtte, millest mina alles mõned aastad tagasi aru sain- tihti räägitakse, et raha ja positsioon on halb. Aga kui sul on raha ja tuntud nimi, siis saad sellega hulga rohkem head teha, kui niisama üksi nurgas kössitades. Seega halb pole raha ja tuntus, vaid see, mida sa nendega teed. 

Lugemise ajal kirjutasin enda jaoks taaskord mitu paberit täis mõtteid, mida ise edasi teha saan ning kuidas oma praegusi tegemisi paremini korraldada. Järelikult see raamat tõesti motiveeris mind. Bransoni kogemused võivad olla huvitavad kindlasti ka neile, kes ise hetkel mingi äri ülesehitamisega ei tegele. Seega julgen soovitada!

***
Olen kirjanik ja kirjastaja Heli Künnapas. Minu sulest on ilmunud 14 raamatut.
Heli Kirjastuse lõin algul vaid enda teoste kirjastamiseks, kuid nüüd ilmuvad minu kaudu ka mitmete teiste kirjanike teosed. Kogu valikuga saad tutvuda meie vastavatud e-poes siin!
Kui tahad minu tegemistega kursis olla, siis tule FBs Heli Künnapase loomingu või Heli Kirjastuse sõbraks.

reede, aprill 13, 2018

Sarah J. Maas "Kesköö kroon" (aprill II)

438 lk
2016, Pikoprint

Teine osa sarjast, mille peategelaseks on Adarlani palgamõrvar Celaena. Avastasin, et mingit osa raamatust saad lugeda ka näiteks siit:  Kesköö kroon. Minu arvamust esimest osast näed siin: Klaastroon.

Kui ma mõtlesin, et mulle meeldis sari "Punane kuninganna", siis pärast selle sarja 2.raamatu lõpetamist tean, et Celaena lood on ikka hulga paremad ja mitmekülgsemad. Nii et tundub, et neid raamatuid teises järjekorras pole mõtet lugeda. Usun, et kui "Punane kuninganna" oleks mulle teisena kätte sattunud, siis ei oleks ma seda lugeda suutnud.

Selles osas oli maagiat tunduvalt rohkem, armukolmnurka ja üldse armastust vähem ning tapmist ja hakkimist ka rohkem. Aga nagu eelmise osa puhul kirjutasin, et võitlust ja tapmist põhimõtteliselt polnud, siis see, et tapmist oli rohkem tähendab, et siiski oli seda hulga vähem kui enamuses viimase aja sellistes noortekates.

Saladused ja maagilised juhtumid laienesid ja lahenesid. Õigemini- selles osas sai selgeks, kui palju on toimumas pinna all, millised jõud ja saladused kogu seda riiki ja kõiki inimesi tegelikult ümbritsevad. Celaena otsis ja leidis üha uusi ja ootamatuid tükikesi. Kuid see kõik oli samal ajal kuidagi loomulik (jaaa, see on õige sõna maagia kohta!!!) ning ei tundunud ülepaisutatud, ega lihtsalt pastakast väljaimetuna.

Kirjanikuna ma ikka otsin muudkui ka seda kohta, kus kirjanik libastuks... või pigem- tahaks näha, et ma olen nii tähelepanelik, et suudan kirjaniku mõttest ette rutata. Jah, mitmes kohas oli eesootav selge, kuid samas oli palju kohti, kus ma sain aru küll, et mingi üllatus sealt peab tulema, aga lahendus oli ikkagi ootamatu.

"Kesköö kroon" liikus kiirelt ja loogiliselt. Iga leheküljega hämmastusin üha enam, kui mingid uued avastused läksid edasi märkidest, millele juba esimeses osas vihjati. Nii et minu jaoks oli hämmastav kirjaniku oskus nii pika maa tagant pidevalt niite kokku tõmmaga.

Kolmandat raamatut praegu raamatukogus pole, nii et tuleb ilmselt väike paus, kuid kindlasti loen seda sarja edasi. Sellises tempos jätkates on ka kindel, et ilmselt on see minu viimase 10 aasta rekordiline lugemisaasta... hmm, kuigi sellele aitab kaasa ka vähene kirjutamine. 

 ***
Olen kirjanik ja kirjastaja Heli Künnapas. Minu sulest on ilmunud 14 raamatut.
Heli Kirjastuse lõin algul vaid enda teoste kirjastamiseks, kuid nüüd ilmuvad minu kaudu ka mitmete teiste kirjanike teosed. Kogu valikuga saad tutvuda meie vastavatud e-poes siin!
Kui tahad minu tegemistega kursis olla, siis tule FBs Heli Künnapase loomingu või Heli Kirjastuse sõbraks.

kolmapäev, aprill 04, 2018

Sarah J. Maas "Klaastroon" (aprill I)

436 lk
2016, Pikoprint
Nonii- jälle sattusin portsu otsa- mõtlesin, et kogu triloogia olemas... ja pärast esimese osa lõpetamist guugeldades avastasin, et sarja viimane raamat ilmub originiaalis alles selle aasta sügisel. Sarah J Maasi kodulehel kirjutab nii. TV sarja lubtakse ka, aga kas see meieni ka jõuab?

Muidu poleks hullu, aga mulle "Klaastroon" lihtsalt tõesti väga meeldis. Nii kui selle postituse siin lõpetan, asun teise osa kallale. Raamatu tutvustust võid lugeda raamatupoe kodulehelt: "Klaastroon".

Pikalt teadsin, et väljamõeldud maailmades toimuvad teosed pole mulle. Olin läbinisti realismi lugeja. Ja see väljendus ka minu enda kirjutatud teostes- kõik ikka päris elu! Ühel hetkel aga avastasin, et mulle täitsa meeldib lasta meeltel reaalsusest kaugemale lennata. Nii olen viimasel ajal päris tihti selliste raamatute otsa juhtunud (ennast juhatanud).

"Klaastrooni" algus tundus uudsena. Mingil hetkel aga hakkas tunda andma, et olen viimasel ajal päris palju selliseid raamatuid läbinud. Aasta algul loetud "Punane kuninganna", "Klaasmõõk" ja "Kuninga kong" hakkasid peas juba "Klaastrooniga" täitsa segi minema. Kuni... umbes 300ndal leheküljel läks tohutult romantiliseks ja põnevaks.

Ei mäleta, millal viimati niiviisi ärevuses pool ööd lugesin, aga eile see nii oli. No ei saanud raamatut enne käest panna, kui lõpp käes.

Loomulikult meeldis mulle väga peategelane Celaena. Tüdruku enesekindlus ja eneseteadlikkus olid värskendavad kõigi nende noortekate vahele, kus peategelased pidevalt mingite mineviku varjude käes kannatavad... mis tihti ei tundu isegi mitte usutavad. Samas Celaena puhul tekkis lõpuks tunne, et kas endise palgamõrtsukana, kes on vanemad kaotanud ja aasta orjana kaevanduses töötanud, ei peaks tal siiski rohkem varje kaasas olema? Aga see tunne ei seganud siiski lugemist.

Oo, ja minu lemmikud- romantika ning armukolmnurk- olid olemas. Arvestades taaskord keerulisi olusid, milles raamatu tegevus toimus, läks romantikani ikka aega. Aga teose teises pooles jätkus romantilisi hetki küll. Kui Celeana jõudis ühe mehega kallistamiseni ja see pani külmavärinad üle keha jooksma, siis järelikult oli selle steenini jõutud usutavalt.

Kõige ägedam tegelane minu jaoks oli kaardiväe kapten Chaol. Selle mehe sisemised võitlused enda tunnete ning positsiooniga seonduvate ootuste vahel olid tuntavad. Nii elasingi kõige rohkem ilmselt talle kaasa. Tema valu oli tuntav ja see mulle meeldis.

Ei puudunud maagia, aga mulle meeldis, et seda oli parajal määral. Usutaval määral (uskumatu, et sellist asja saab maagia kohta öelda... aga nii see oli!). Autori kohta lugedes leidsin, et ta on muuhulgas õppinud ka erinevaid religioone. Lugedes tunduski nii. Kuna mul endal on kristliku kultuuriloo magistrikraad, siis on ka saanud religioone õppida ja tekkisid kohe mitmed seosed.

Prints Doriani tegelaskuju arengut ootan samuti. Tema puhul oli ka näha võitlus enda tunnete ning selle vahel, mida tema positsiooniga inimeselt oodati. Dorian aga ei kontrollinud oma käitumist kindlasti nii hästi kui Chaol. Kuna need kaks olid ka parimad sõbrad, siis ilmselt on ka selles liinis oodata asjade põnevat arengut.

Mulle meeldisid vähesed võitusstseenid. Pidevalt oli õhus sõdimised ja vallutused ja orjastamine ja muu taoline, aga lugu räägiti ilma selleta, et kui palju ja mida keegi kellelgi ära lõikas jne. See oli samuti erinev teistest sellistest noortekatest, mida viimasel ajal lugenud olen.

Nii et kindlasti kavatsen selle sarja lugemist jätkata ja loodan väga, et Pikoprint ka järgmiste osade tõlkimise ja ilmutamisega tegeleb. 

 ***
Olen kirjanik ja kirjastaja Heli Künnapas. Minu sulest on ilmunud 14 raamatut.
Heli Kirjastuse lõin algul vaid enda teoste kirjastamiseks, kuid nüüd ilmuvad minu kaudu ka mitmete teiste kirjanike teosed. Kogu valikuga saad tutvuda meie vastavatud e-poes siin!
Kui tahad minu tegemistega kursis olla, siis tule FBs Heli Künnapase loomingu või Heli Kirjastuse sõbraks.

laupäev, märts 17, 2018

V. Aveyard "Kuninga kong" (märts V)

566 lk
2017, Pikoprint

"Kuninga kong" on kolmas raamat Victoria Aveyardi sarjast, mille eelmised osad on "Punane kuninganna" ning "Klaasmõõk".  Kuigi algul arvasin, et tegemist on taaskord triloogiaga, siis sellel sarjal on tulemas ka 4.raamat "War storm". Originaalis ilmub paari kuu pärast, seega eesti keelde ilmselt jõuab veel veidi hiljem. Ehk siis need, kes soovivad kõik raamatud kohe korraga läbi lugema, peavad veel veidi ootama.

Selles osas jätkub tegevus maailmas, mille inimesed on jagunenud vere järgi kaheks: Punasteks ja Hõbedasteks. Punased siis meie mõistes nö tavainimesed, Hõbedased aga sellised, kel on mingi eriline võime. Juba esimeses osas selgus, et olemas on veel kolmas liik ehk uusverelised. Need on Punased, kellel on võimed, mis on Hõbedaste omadest veidi erinevad ning enamasti tugevamad. Peategelane Mare on üks sellistest.

Suurema osa sellest teosest on Mare vangis kuningapoja Maveni juures, kes teda haiglaselt armastab. Maven on tegelane, kelle olemust ja tausta selles osas ehk kõige rohkem lahatakse. Tema isiksus on tõesti haiglane. Tuleb välja, et Maveni ema, Mare poolt tapetud kuninganna, kaotas osad Maveni tunded (võttis välja!) ning osade eemaldamisega ebaõnnestus nii, et need muutusid tugevamaks. Kas selline mõjutamine on piisav põhjendus Maveni sugusele koletisele andestamiseks? Mare igatahes sellele mõtleb. Maveni vend Cal isegi veel rohkem. Ilmselt selgub järgmises osas, milline on Maveni saatus.

Eelmises osas kahtlustatud rasedus sai teoks. Autor ei tapa väga paljusid olulisid inimesi. Eelmises osas suri üks, keda seekordses osas piisavalt taga nutetakse. Tema asemele sündis aga beebi, nii et seegi surm leevendati kuidagi ära.

Nii et kuigi suurem osa raamatust on sõdimine, siis laibad on enamasti anonüümsed ning mingeid tundeid lugemisel ei tekita. Nii Hõbedaste kui ka uusvereliste seas on tervendajaid mõlema poole tarvis, nii et pärast lahinguid lapitakse põhimõtteliselt kõik kokku. Selles mõttes turvaline lugemine.

Kõige rohkem häiris mind see, et romantika liinid ei liikunud ikka väga edasi. Jah, ma sain aru, et peategelased olid vahekorras, aga... isegi selleks pidin stseeni hoolega lugema, et ikka täitsa õigesti aru saada. Ühel hetkel oli küll ka jutuks, et Mare ja Cal ei kasuta omavahel sõna "armastus" ja pidevat ümbritsevat sõdimist ja ebakindlust arvestades on see ka arusaadav. Sellegi poolest tundsin iga hetkega üha rohkem, et autor ütleb mulle, mida ma peaks tegelaste tunnetest arvama, mitte ma ei tunne seda ise tegelaste sõnade ja tegude kaudu.

Viimane osa oleks võinud lühem olla. Kohati tundus, et oli liigselt venitatud. Eriti just Mare vangistuses olemise ajaga. Poole pealt läks aga jällegi hoogsalt käima, nii et tahtsin muudkui teada, mis edasi saab.

Jätkuvalt hämmastab mind see, kuidas autor suudab nii suurt väljamõeldud maailma koos hoida ning vähemalt mina pole siiani mingeid küsitavaid kohti märganud. 

Lõpus ei jäänud väga kriipivat tunnet, et peaks nüüd kohe edasi lugema, kuid arusaam, et lugu on pooleli, on küll. Nii et ootan 4.raamatut ning loodan, et Pikoprint selle ka ilusti lugejateni toob. 



 ***
Olen kirjanik ja kirjastaja Heli Künnapas. Minu sulest on ilmunud 14 raamatut.
Heli Kirjastuse lõin algul vaid enda teoste kirjastamiseks, kuid nüüd ilmuvad minu kaudu ka mitmete teiste kirjanike teosed. Kogu valikuga saad tutvuda meie vastavatud e-poes siin!
Kui tahad minu tegemistega kursis olla, siis tule FBs Heli Künnapase loomingu või Heli Kirjastuse sõbraks.



 


esmaspäev, märts 05, 2018

M. Gilden "Rannas. Beverly Hills 90210" (märts III)

156 lk
1997, kirjastus Hotger


Jaa... hoolimata vingumisest eelmiste osade üle, lugesin kolmanda ka läbi. Mulle lihtsalt ei meeldi poolikud asjad... no ja mulle nii väga meeldis kunagi see sari.

Lugemismõnu väga ei pakkunud, kuid lihtsalt oli hea sarjas toimunut meelde tuletada.

Aga tegelikult oli mul väga hea meel, kui raamat lõppes.

Lugemise väljakutses läheb see raamat teema alla: raamat, mille kaanepildil on koht, kus tahaksid praegu olla. Rannas toimunud stseenid on filmitud Santa Monica rannas California osariigis. Minu jaoks on kogu see USA kallas täitsa avastamata maa ning olen sinna alati minna tahtnud. Millalgi lähen ka. Nii et sellepärast sobibki raamat selle teema alla.

 ***
Olen kirjanik ja kirjastaja Heli Künnapas. Minu sulest on ilmunud 14 raamatut.
Heli Kirjastuse lõin algul vaid enda teoste kirjastamiseks, kuid nüüd ilmuvad minu kaudu ka mitmete teiste kirjanike teosed. Kogu valikuga saad tutvuda meie vastavatud e-poes siin!
Kui tahad minu tegemistega kursis olla, siis tule FBs Heli Künnapase loomingu või Heli Kirjastuse sõbraks.

pühapäev, märts 04, 2018

M. Gilden "Paljastused. Beverly Hills 90210" (märts II)

162 lk
1997, kirjatus Hotger


Sarja "Beverly Hills 90210" tegevus läheb selles raamatus edasi. Raamatu kirjutamise stiil on sama kui esimeses osas- ehk et autor oleks nagu teleka ees istunud ja lihtsalt sündmused üles kirjutanud. Dylani ja Brenda armulugu lisab veidi vürtsi selles osas, aga seegi on suht kuivalt vormistatud, nii et mingeid tundeid väga ei tekita.

Miks ma ikka edasi loen? Sest ma tahan teada ja meelde tuletada, mis seal toimus. Patriotismist ;) Sest mulle tõesti kunagi meeldis see sari.

 ***
Olen kirjanik ja kirjastaja Heli Künnapas. Minu sulest on ilmunud 14 raamatut.
Heli Kirjastuse lõin algul vaid enda teoste kirjastamiseks, kuid nüüd ilmuvad minu kaudu ka mitmete teiste kirjanike teosed. Kogu valikuga saad tutvuda meie vastavatud e-poes siin!
Kui tahad minu tegemistega kursis olla, siis tule FBs Heli Künnapase loomingu või Heli Kirjastuse sõbraks.


reede, märts 02, 2018

M. Gilden "Beverly Hills 90210" (märts I)

207 lk
1997, Hotger

Kui FB lugemise väljakutse grupis oleks teema "Raamat, mille laenutamisel raamatukoguhoidja pööritab silmi", siis see raamat sobiks sinna. Ausalt, ma olen laenutanud igasugust kirjandust ja meie vahva raamatukoguhoidja on ilmselt sellega harjunud. Seekord nägin esimest korda ta üllatunud nägu. Raamatu kaarti vaadates oli näha, et seda polnud üle 15 aasta keegi laenutanud...

Minu mõistlik seletus sellele raamatuvalikule? Mis ma oskan öelda- laste haridustee mõjutab minu intelligentsuse taset. Ehk siis selle raamatu avastasin taaskord sellepärast, et ühel lapsel oli muusikakoolis tund ja ma ootasin koos teise lapsega raamatukogus tunni lõppemist. Noortekirjandus on aga lastekirjanduse kõrval, nii et koos lapsega raamatukogus olles seisan tavaliselt noorteraamatute riiuli ees.

Mina olen selle ajastu laps, kelle nooruspõlve see sari kindlasti kuulub, kuid ma isegi ei teadnud, et "Beverly Hills 90210" sarjast on raamatud ilmunud. Nüüd alles avastasin. Esimesel korral raamatukogus jäid need raamatud minust sinna maha, sest lugesin sel ajal "Punane kuninganna" ja "Klaasmõõk". Kuna ma olin kunagi tohutu selle sarja fänn (või noh.. Dylani... nagu enamus noori tüdrukuid...), siis jäid need raamatud kummitama. Esiteks sai üks mu eelmisel kuul alustatud noorteromaani peategelane nime sealt sarjast ja... umbes nädalake hiljem tõin raamatud ka raamatukogust ära.

Aga sellega hea osa lõppeski!

Esimesest leheküljest oli selge, et eriline kunstiteos see raamat pole. Selline tunne jäi, nagu oleks autor istunud teleka ees, sarja vaadanud ja siis järjest üles kirjutanud, mida näeb. Jaa, mulle meeldis lugu, sest mulle meeldis sari. Aga raamat kui selline ei meeldinud.

Selle raamatu puhul oli selge, et raamat oli kirjutatud sarja järgi, ehk siis raamatust ei leidnud midagi muud, mida sarjas polnud. Kuna mina aga filme vaadates mõtlen pigem juurde rohkem, siis kurb oli lugeda raamatut, mis ei andnud edasi sedagi, mis ekraanil näha oli... rääkimata sellest, et rohkemat kirjeldada.

Aga mul on ikkagi kaks osa veel lugeda ...

 ***
Olen kirjanik ja kirjastaja Heli Künnapas. Minu sulest on ilmunud 14 raamatut.
Heli Kirjastuse lõin algul vaid enda teoste kirjastamiseks, kuid nüüd ilmuvad minu kaudu ka mitmete teiste kirjanike teosed. Kogu valikuga saad tutvuda meie vastavatud e-poes siin!
Kui tahad minu tegemistega kursis olla, siis tule FBs Heli Künnapase loomingu või Heli Kirjastuse sõbraks.

pühapäev, veebruar 18, 2018

V. Aveyard "Klaasmõõk" (veebruar IV)

490 lk
2016, Pikoprint

"Klaasmõõk" on järg Victoria Aveyardi bestsellerile "Punane kuninganna". Minu arvamus esimest osast on siin: "Punane kuninganna".

Kokku seda sarja siis loetud nüüd 914 lehekülge, kuid ajaliselt on peategelase Mare ja ta kaaslaste tegevus mahtunud paari kuu sisse. Sündmused on jätkuvalt väga tihedad ja kui Mare aegajalt mõtiskleb, kui erinev oli elu vaid paar päeva tagasi, siis sain ka aru, et tõesti, viimased mitusada lehekülge hõlmasidki vaid paari päeva.

Esimese osa lõpust läheb tegevus kohe edasi, nii et kahe osa vahel mingit pausi ei ole. Jätkuvalt tegutseb Mare väljamõeldud maailmas, kus inimesed on jagunenud hõbe- ja punaverelisteks. Nagu esimeses osas selgus, on olemas ka nö uusverelised. "Klaasmõõk" sisukirjeldust saad lugeda ka raamatupoe kogulehelt: "Klaasmõõk".

Enamus aega selles raamatus läkski järgmiste uusvereliste leidmisele ning treenimisele ja üheskoos taas uusi uusverelisi päästes.  Tunnistan, et mingil hetkel see väsitas. Loomulikult tuli kõikjal olla valmis kuningas Maveni lõksudeks ning aegajalt astuti ka neisse sisse. Nagu esimese osa puhul kirjutasin, siis harjusin kiiresti, et selles raamatus muutub kõik väga kiiresti ja see on ainus asi, milles kindel saab olla. Ma eeldan, et vähemalt Mare peab ka veel paar raamatut elus olema, nii et selles võiks ehk ka kindel olla. Aga kõiges ülejäänus peab kogu aeg kahtlema.

Jätkuvalt on minu arust hämmastav, kuidas autor suudab nii paljud susserdused korraga loogiliselt jooksmas hoida. Jätkuvalt on nii, et kõik reedavad kõiki ja kelleski ei saa kindel olla. Mõnelgi korral tuleb välja, et reetmisena tunduv olukord on hoopis päästmine. Seega on väga põnev jälgida, kuidas olukord seekord laheneb. Nagu ütlesin, siis vahepeal hakkas uusvereliste otsimine üksluiseks muutuma, kuid isegi siis tuli üllatus üllatuse järel, kuidas mingid ettearvatavad juhtumid tegelikult lõppesid.

Nii ootamatustest puudust ei tulnud! Samas romantikast aga küll...

Kui eelmises osas tundus, et hoogsalt areneb vähemalt üks armuliin ja ehk ka armukolmnurk, siis tegelikult ei joonistunud see välja isegi mitte selles osas. Isegi ühes toas elama hakkamine ei jätnud väga romantilist muljet, ega polnud välja kirjutatud nii, et tunneks tegelaste vahel sädemeid. Selle üle oli mul veidi kurb meel. Järgmise osa kirjeldust lugedes pole sel teemal vist väga muutust loota... Kui ma õigesti aru saan, siis on üks tegelastest nüüd ka rase, aga isegi selleni jõudmine polnud raamatus väga romantiliselt välja kirjutatud. Aga seda ma veel arvan, nii et raseduses kindel olla ei saa :)

Ja seda hämmastavam on, et nii "Punane kuninganna" kui ka "Klaasmõõk" on nii kaasahaaravad ka ilma tõsiseltvõetava armuloota.

Nüüd küsimus targematele: kas film "Punane kuninganna" tuleb Eesti kinodesse? Ma saan aru, et film on väljas, aga ma ei saa kusagilt aru, kas see Eestisse tuleb või mitte. Väga-väga tahaks seda näha.

Mind ootavad ees nüüd järgmised 566 lehekülge sellest sarjast. Ilmumas on ka neljas raamat, kuid selle inglisekeelse versiooni ilmumise ajaks on 2018a mai, seega meile jõuab ilmselt hiljem. Loodan väga, et Pikoprint selle ka ikka ära tõlgib (sarjade puhul on ju aegajalt nii, et mõni osa jääb eestikeelsena ilmumata, sest eelmisi piisavalt ei loeta... kuid sellel sarjal ilmselt seda muret pole).

Selle osa puhul oli korduvalt selliseid kohti, kus uue tegelase laused ei alanud uuelt realt. See häiris, sest ei saanud aru, kas eelmine inimene räägib edasi või uus. Esimene osa oli selles mõttes minu arust küll ideaalne. Ei teagi, kas see on toimetaja või küljendaja teema....

Kokkuvõtlikult: kuigi teine osa oli veidi üksluisem, siis tempokas ja kaasahaarav ikkagi. Jätkan järgmise osaga ning varsti muljetan juba ka selles! 


 ***
Olen kirjanik ja kirjastaja Heli Künnapas. Minu sulest on ilmunud 14 raamatut.
Heli Kirjastuse lõin algul vaid enda teoste kirjastamiseks, kuid nüüd ilmuvad minu kaudu ka mitmete teiste kirjanike teosed. Kogu valikuga saad tutvuda meie vastavatud e-poes siin!
Kui tahad minu tegemistega kursis olla, siis tule FBs Heli Künnapase loomingu või Heli Kirjastuse sõbraks.











teisipäev, veebruar 13, 2018

V. Aveyard "Punane kuninganna" (veebruar III)

424 lk
2015, Pikoprint

Aegajalt sirvin nimekirju pealkirjaga: "Kui sulle meeldis Lahkulööja/Näljamängud/Labürindijooksja, siis sulle meeldivad ka need raamatud!" Ühest sellisest nimekirjast jäigi see raamat mulle ette. Kui ma nüüd hästi ausalt ütlen, siis liigun mõtetega sinna poole, et kirjastajana ka tõlkekirjandusega tegelema hakata. Eks see on teine põhjus, miks püüan leida midagi võõrkeelset, mis endale meeldiks.

Kirjastajana pettumuseks, kuid lugejana minu suureks rõõmuks tuli välja, et Pikoprint on selle huvitava raamatu juba avastanud. Ja nii see minu lugemislauale jõudiski.

Raamatu "Punane kuninganna" tutvustust saad raamatupoe lehelt lugeda siit!

Mina olin üks nendest, kes arvas, et kogu see fantaasia maailm mind ei puuduta, kuni tulid eelmainitud kolm sarja (tunnistan- Labürindijooksjast olen näinud vaid kõiki filme, raamatuid pole veel lugenud).

"Punane kuninganna" on osa sarjast. Arvasin algul, et triloogiast, kuid tuli välja, et tulemas on ka neljas raamat. Kui nüüd vingumine kohe ära teha, siis mind ajavad väga närvi sarjad/triloogiad, mille puhul mul on kõik raamatud käes, aga ma ei saa mitte ühestki otsast aru, millisest peaks lugemist alustama. Nii oli ka seekord. Kuna ma raamatute järjekorda guugeldasin, siis leidsin ka info neljanda raamatu kohta (ja mina olin juba õnnelik, et mul on kogu triloogia korraga olemas...)

Vingumine tehtud. Nüüd arvamus- vaimustunud!

Jah, "Punane kuninganna" on segu kõigist neist kolmest eeltoodud sarjast. Ja samas on see täitsa midagi muud. Teos on väga tempokas. Kogu aeg juhtub midagi. Samas on olemas romantika liin(id), kuid see/ need pole imalad, vaid sobivad kogu loo ja õhustikuga väga hästi kokku. Kuna olen alles esimese osa läbinud, siis mingist õnnelikust armastusest kindlasti veel rääkida ei saa.

Kõik on ootamatu! Olen lugemise käigus nüüd harjunud, et selles teoses pööratakse kogu aeg kõik pea peale... ja ikkagi tuleb iga uus täispööre täieliku üllatusena. Siiani on minu jaoks kõik olnud loogiline ehk et kõik suured pöörded on tagant järgi eelneva looga kokku läinud. See on oskus, mida olen alati selliste mahukate teoste autorite puhul hinnanud.

Kiire tempo tõttu tahtsin kogu aeg teada, mis edasi saab. Nii mõtlesin aegajalt, et tahaks aeglasemalt lugeda ja rohkem nautida... aga no uudishimu surus muudkui tagant ja nii ma siis kihutasin edasi.

Korduvalt mõtlesin tõlkijale, kel eestikeelsete vastete leidmisega tuli teha ilmselt pea sama suur töö, kui Harry Potteri tõlkijal. Erinevaid võimeid ja inim(tegelas)rühmi oli päris palju.Toimetaja töö kohta ka kiitus.

Imelise kaanekujunduse autor on muidugi Liis Karu, kes ka mitmed minu raamatud on kujundanud. Oi, kuidas mulle meeldivad need reljeefsed kaanepildid, mida on nii mõnus paitada.

Sisu ma ümber jutustama ei hakka. Asun nüüd sarja 2.raamatu kallale ning eks näis, kuidas lugu edasi läheb. Loomulikult lõppes esimene osa väga põneva koha peal. 


 ***
Olen kirjanik ja kirjastaja Heli Künnapas. Minu sulest on ilmunud 14 raamatut.
Heli Kirjastuse lõin algul vaid enda teoste kirjastamiseks, kuid nüüd ilmuvad minu kaudu ka mitmete teiste kirjanike teosed. Kogu valikuga saad tutvuda meie vastavatud e-poes siin!
Kui tahad minu tegemistega kursis olla, siis tule FBs Heli Künnapase loomingu või Heli Kirjastuse sõbraks.

reede, veebruar 09, 2018

M. Kerro "Saatuse peegelpilt" (veebruar II)

222 lk
2016, AS Ajakirjade Kirjastus




Lugemise väljakutses läheb see raamat mul kindlasti teema nt 47 alla: kui sa mainid sõbrale selle raamatu pealkirja küsib ta su käest: sa loed SEDA raamatut?

Tegelikult olen ma selles küsimuses iga enda sõbraga ühel pool. Loomulikult ma tean ammu, et selline raamat on olemas, sest see püsis müügi- ja laenutusedetabelite tippudes. Ja ma mõtlesin kogu aeg, et kes on need inimesed, kes sellist raamatut loevad? Miks need inimesed sellist raamatut loevad? Kuid olgem ausad- ma isegi ei teadnud, milline see selline raamat on.

Kogu see selgeltnägijate teema on minu jaoks suht välistatud. Just see saade. Mul pole vahet, kas neil inimestel on võimed või kas neile öeldakse kaadri taga vastused ette. Minu jaoks on vastuvõetamatu, et sellist asja tehakse teleekraani ees. Ja siis on hulgaliselt inimesi, kes seda õhtukohvi ja võileiva kõrvale naudivad. Missasja???? Kas see teine maailm on olemas või ei ole, siis teleekraan pole minu jaoks koht, kus seda katsetada. Nii olen ka sellest saatest väljakasvanud raamatute suhtes skeptiline ja metsikute eelarvamustega olnud.

Eile Pärnu raamatukogus last trennist oodates aga jäi Marilyni raamat ette. Otsisin hoopis midagi muud. No piilusin korra sisse. Avasin suvaliselt lehekülje. Selleks oli 82, mis on ka mu sünniaasta. Lugesin. Teksti mõte selline: inimesed, kes meie ellu tulevad, pole juhuslikud. Igaüks õpetab meile midagi ... jne. Ja oligi korras- see raamat pidi kaasa tulema!

Eelarvamustele aitas tohutult kaasa kaanepilt. Nüüd kui olen raamatu läbi lugenud, siis minu jaoks on see kaanepilt ebaõiglaselt eemaletõukav ja hirmutav. Isegi kui tean, mis sisu raamatus on, siis öökapil keerasin raamatu ööseks teistpidi, sest mulle ei meeldi see must lind. Iga lehekülge keerates (lugesin öösel!) oli minu jaoks samuti see must lind hirmutav.

Kogu selle pika sissejuhatuse peale veidi ka raamatust: esimesed 134 lehekülge sisaldasid minu jaoks lihtsaid eluõpetusi, mida olen ise viimaste aastate jooksul eri allikatest õppinud ja isegi muudkui jutlustanud. Näiteks minu viimasest kolmes raamatus "Naine, kes ei nuta, saab rikkaks", "Mina, supernaine, jään ellu!" ja "Kes kardab välgutüdrukut?" on olemas väga palju mõtteid, mis oleks nagu Marilyni raamatust maha kirjutatud. Oleks ma seda raamatut varem lugenud võiks mind täitsa spikerdamises süüdistada... aga ma ei olnud (sest ma kartsin raamatu kaanepilti ja olin skeptiline saate suhtes).

Enda tsitaate vaadates avastasin, et tegelikult ka juba noortekas "Ütlemata sõnad" on selliseid mõtteid sees, sest Marilyni raamatus on korduvalt rõhutatud, et ennast pead tundma ja armastama enne kui saad seda teistele jagada (või ka vastu võtta): 


Voodoo ja kristallide osa oli minu jaoks juba võõram, kuid esimene osa jagas küll puhast elamise õpetust. Mina võin küll vaimustunud olla, kuid ilmselt kõigile seda raamatut soovitada ei julge. Isegi minu eelpool nimetatud romantika sarja raamatud on mõne jaoks liiga segase eluõpetusega olnud. Ehk et sa ei saa vastu võtta seda, milleks veel valmis pole. Kui sinuni pole eelnevalt jõudnud mingeid killukesi sellisest mõtteviisist, siis on väga raske korraga kõike vastu võtta.

Minu jaoks oli selles raamatus kõik tuttav ning see lihtsalt kinnitas ühes kohas korraga kõike, mida viimaste aastate... aastakümnete jooksul õppinud ja avastanud ja praktiseerinud olen- elamist!

Kes aga teadliku elamise teemaga veidigi on juba tegelenud, sellele soovitan küll. Kaanepildist ei tasu ennast hirmutada lasta, sest lugemise ajal seda ei näe ning raamatut käest pannes võib selle tagurpidi keerata... nagu minagi tegin :)

P. s. see ei tähenda, et pilt oleks kole, vaid tõesti lihtsalt minu arust hirmutav. Teostus on ju tegelikult imeline! 


 ***
Olen kirjanik ja kirjastaja Heli Künnapas. Minu sulest on ilmunud 14 raamatut.
Heli Kirjastuse lõin algul vaid enda teoste kirjastamiseks, kuid nüüd ilmuvad minu kaudu ka mitmete teiste kirjanike teosed. Kogu valikuga saad tutvuda meie vastavatud e-poes siin!
Kui tahad minu tegemistega kursis olla, siis tule FBs Heli Künnapase loomingu või Heli Kirjastuse sõbraks.

esmaspäev, veebruar 05, 2018

N. Sparks "Kaitseingel" (veebruar I)

608 lk
2008, Pilgrim
Nicholas Sparksi avastasin umbes aasta aega tagasi, kui juhuslikult telekast nägin tema raamatu põhjal tehtud filmi "Parim osa minust" (The Best of Me). Olin esimesest hetkest võlutud ja olin kindel, et Sparks on minu uus lemmik, kelle kõik raamatud kohe läbi loen. Ostsin veel ka filmi "The Longes Ride", aga siiani on see vaatamata. Ja raamatuid ka pole lugenud. Kuni nüüd võtsin raamatukogust raamatud "Süütunne" ja "Kaitseingel". Ingliskeelsetest seisab mu lugemisriiulis pikemat aega "The Choice". Nii palju siis fännamisest. 

"Kaitseingel" on küll mahukas, aga tegelikult on kiri väga suur ning reavahed samuti, seega teksti ilmselt ikka nii palju pole, kui tavaliselt 600 lehekülje peal. Lugemiseks läks siiski kaks päeva.

Suurim põhjus venitamiseks oli ilmselt see, et ... ma ei  saanudki aru, mida ma lugesin. Ootasin Sparksilt suurt armastuslugu, romantikat, segaseid tundeid. Esimese pöördeni romantilises liinis läks 300 lehekülge. Kõik oli etteaimatav ja liiga lihtne. Samas ei tekkinud tegelaste suhtes mingeid tundeid.

Pärast kolmesajandat lehekülge hakkas põneviku osa. See oli samuti etteaimatav, kuid siiski oli lõpuni välja suht põnev, kuidas olukord laheneb. Sparksi mainet arvestades tahtsin teada, kes siis surma saab.

Nii et selline segane lugu oli. Põnevikud pole väga minu teema, kuid selline soft-versioon oli päris loetav... samas ma tahtsin ikka armastuslugu lugeda. Ausalt öeldes seega ma kihutasin sellest raamatust läbi. Erilist Sparksi naudingut küll ei olnud. Kindlasti annan tulevikus tema teistele raamatutele ka võimaluse... aga mitte vist kohe.

 ***
Olen kirjanik ja kirjastaja Heli Künnapas. Minu sulest on ilmunud 14 raamatut.
Heli Kirjastuse lõin algul vaid enda teoste kirjastamiseks, kuid nüüd ilmuvad minu kaudu ka mitmete teiste kirjanike teosed. Kogu valikuga saad tutvuda meie vastavatud e-poes siin!
Kui tahad minu tegemistega kursis olla, siis tule FBs Heli Künnapase loomingu või Heli Kirjastuse sõbraks.

kolmapäev, jaanuar 31, 2018

M. Haran "Pehme puudutus" (jaanuar VI)

296 lk
2005, Varrak
Selle raamatuni jõudsin ainult tänu lugemise väljakutsele. See raamat läheb 2018.aasta väljakutse esimese teema alla, mis on: mine raamatukogusse, vali autor, kelle perekonnanimi algab sinu eesnime esitähega ning loe nii mitmes raamat, kui vana oled. Lugesin 35. Selleks oli Joel Haahtela "Liblikakoguja". Kuna ma olen seda raamatut juba lugenud ja kuna kuu aja pärast on mul sünnipäev, siis võtsin julgelt hoopis 36.raamatu.

Raamatu tutvustust võid lugeda kirjastus Varrak kodulehelt: Pehme puudutus.

Kuna autor oli minu jaoks võõras, lugesin kohe tema tutvustust- endine teleprodutsent. Miks on mul tekkinud tunne, et väga head ajaviiteromaanide autorid on suures osas endised teleprodutsendid? Kas teletöö annab raamatute kirjutamiseks teadmisi juurde? Hmm, olgem ausad- tegelikult on minu huvi vastupidine- tahaksin teada, kuidas kirjutada häid teoseid, mis sobiks ka telesse?

Esimesest lehest alates oli lugu tempokas ja kaasahaarav. Ei midagi erilist ja suht ettearvatav, kuid siiski selline, et tahad teada, mis edasi saab. Positiivne oli, et üleminek nö ühelt pildilt teisele oli sujuv ja samas näidati pidevalt lugu erinevate tegelaste silme läbi. Ei olnud sellist ühte punkti kinnijäämise tunnet. Ja siin ma tundsingi, et kas selline võte on autoril käes tänu teleprodutsendi tööle?

Ma ei ole päris kindel, kas ma ruttaksin samalt autorilt järgmist teost lugema, kuid ma pole ka õnnetu, et see raamat mu kätte jõudis.

Raamatu pealkirja üle aga mõtisklen siiani... Mis see veel pidi tähendama?

***
Olen kirjanik ja kirjastaja Heli Künnapas. Minu sulest on ilmunud 14 raamatut.
Heli Kirjastuse lõin algul vaid enda teoste kirjastamiseks, kuid nüüd ilmuvad minu kaudu ka mitmete teiste kirjanike teosed. Kogu valikuga saad tutvuda meie vastavatud e-poes siin!
Kui tahad minu tegemistega kursis olla, siis tule FBs Heli Künnapase loomingu või Heli Kirjastuse sõbraks.

pühapäev, jaanuar 28, 2018

A. Kivirähk "Oskar ja asjad" (jaanuar V)

295 lk
2016, Film Distribution OÜ
Selle raamatu sai Joosep üle-eelmise aasta jõulukingituseks ning sellest ajast alates oleme seda jupi kaupa lugenud. Pigem siis nii, et mingil perioodil lugesime järjest, siis tuli pikem paus ja siis jälle lugesime. Lootsin, et eelmisel aastal lõpetame, kuid mõned peatükid jäid ikka sellesse aastasse lõpetada. Nii et suurem osa sellest raamatust on jah varem loetud.

Oskar on lasteaia lõpetanud poiss, kes peab suve maal vanaema juures veetma. Poisi jaoks tundub olukord katastroofiline, sest tuleb välja, et nutitelefon on maha ununenud. Ühel hetkel teeb ta endale puuklotsist telefoni, mis ärkab ellu. Ehk et sellega saab asjadele helistada. Ja ülejäänud raamat koosnebki sellest, kuidas ta asjadele helistab ja asjad talle. Ikka selleks, et Oskar on see käte ja jalgadega tegelane, kes saab asju erinevate muredega aidata.

Selline.. kahtlane lugu. Mina kuulun nende hulka, kellel Kivirähu "Rehepapp" jäi pärast mõne peatüki lugemist pooleli. Samuti lasteraamatust "Kaka ja kevad" lugesime koos lastega vaid mõnda lugu. Oskari loos midagi aga lastele meeldis. See polnud küll tohutu vaimustus, kuid... ei oskagi seletada.

Üldiselt selles loos ei juhtunud ju midagi. Selline rahulik tiksumine. Aga võib-olla just sellepärast sobiski see läbi aasta aegajalt lugemiseks, sest vahet polnud, mis varem oli juhtunud. Selle raamatu kohta oskangi öelda, et sai läbi loetud.

Raamatu miinuseks veel see, et mulle ei meeldi koledate ja ebarealistlike piltidega lasteraamatud. 


***
Olen kirjanik ja kirjastaja Heli Künnapas. Minu sulest on ilmunud 14 raamatut.
Heli Kirjastuse lõin algul vaid enda teoste kirjastamiseks, kuid nüüd ilmuvad minu kaudu ka mitmete teiste kirjanike teosed. Kogu valikuga saad tutvuda meie vastavatud e-poes siin!
Kui tahad minu tegemistega kursis olla, siis tule FBs Heli Künnapase loomingu või Heli Kirjastuse sõbraks.

C. R. Zafon "Uduprints" (jaanuar IV)

166 lk
2015, Varrak

Kokkuvõtlikult: täiesti hämmastav raamat!

Kaanekujundus muidugi on ka imeline. Aga kuna selle tegi Liis Karu, kes on ka paljud minu raamatute kaanekujundused teinud, siis ma üldse ei imesta.

Sisu kokkuvõtet võid lugeda kirjastus Varrak kodulehelt siit: Uduprints! Seda ma ümber jutustama ei hakka.

Kirjade järgi on tegemist noorteromaaniga, kuid mina ei näe küll mingit põhjust, miks sellele raamatule üldse mingi ealise määratluse peaks külge panema. Jah, peategelased on lapsed, aga tegevus haarab kindlasti igas vanuses lugejaid. 

Tegevus liikus väga kiiresti. Algus oli mõnusalt helge. Kuigi tegemist oli sõjaajaga, siis ikkagi oli õhustik kuidagi positiivne. Peategelase perekonna jaoks igatahes küll.

Siis aga algasid müstilised sündmused. Algul väiksemas koguses, siis üha kiiremini ja rohkem. Kuna raamat oli suht lühike ning tegevus liikus kiiresti, siis käis tempo tõus tegelikult ka päris järsult. Nii et suurema osa ajast vaatasin murelikult kiirelt vähenevaid lugemata lehekülgi ja ootasin, et mis siin veel juhtub.

Tunnistan, et kaanepildi ja raamatu alguse järel ei olnud ma küll valmis selleks, kui tõsiseks lugu edaspidi läks. Samas ei jäänud peale lõppu rõhuvat tunnet. 

See oli minu esimene kokkupuude Carlos Ruiz Zafoni teostega. Juba otsisin üles info, et tal on veel mitmeid väga põneva kirjeldusega raamatuid. Nii on Zafon nüüd kindlasti mu lugemisnimekirjas ja loodan, et järgmised teosed pakuvad sama nauditavat kogemust nagu "Uduprints".


***
Olen kirjanik ja kirjastaja Heli Künnapas. Minu sulest on ilmunud 14 raamatut.
Heli Kirjastuse lõin algul vaid enda teoste kirjastamiseks, kuid nüüd ilmuvad minu kaudu ka mitmete teiste kirjanike teosed. Kogu valikuga saad tutvuda meie vastavatud e-poes siin!
Kui tahad minu tegemistega kursis olla, siis tule FBs Heli Künnapase loomingu või Heli Kirjastuse sõbraks.

laupäev, jaanuar 20, 2018

G. Forman "Kuhu ta läks" (jaanuar III)

251 lk
2015, Pegasus
Nagu eelmises postituses ütlesin, olin üliõnnelik, kui öösel raamatut "Kui ma jään" lõpetades mõistsin, et ma olen ikka teise osa ka raamatukogust koju toonud. Nii sain kohe öösel edasi lugeda.

See raamat läks lugemise väljakutses julgelt teema alla "raamat, mis pisara silma tõi". Päriselt! Nii kui ma esimestel lehekülgedel aru sain, et seekordne lugu on räägitud eelmise osa Mia boyfriendi Adami vaatenurgast, hakkas kurb. Nii ma siis nutsin põhimõtteliselt esimestest lehekülgedest alates. Kui esimene osa oli hea, siis see oli kohe väga hea.

Raamatu kirjeldust saad lugeda kirjastus Pegasuse kodulehelt

Nutmise põhjus minu jaoks oli arusaamine, et kas tõesti on võimalik armastada teist inimest nii palju, et sa ennast sellisesse olukorda lased? Ja samas ei tee midagi selle parandamiseks? Ehk siis et samal ajal vihata ennast nii palju, et sa ei püüa enda kurbust vähendada? Või siis pigem ikka armastada teist nii palju, et sa ei püüa enda kurbust vähendada?

See oligi minu jaoks põhiline tunne, mida kogu teose jooksul tundsin.

Taaskord hämmastas mind autori võime erinevad ajad omavahel kokku siduda. Peale selle siis veel eelmises osas toimunud, mida seekord räägiti mõnes kohas üle Adami vaatenurgast.

Poole raamatu peal olin juba hirmul ja mulle ei meeldinud, kuidas asjad lähevad. Lõppu ma kindlasti ära ei räägi, aga kinnitan, et vähemalt mina sain nutta paljudes kohtades lõpuni välja. Või vähemalt tunda tugevat jõnksatust sisemuses.

Mõlema osa puhul pani mind muidugi kadestama autori lõppsõna, milles ta tänas paljusid inimesi. Kui ma mõtlen, kui paljud inimesed osalevad minu raamatute valmimises... neid kindlasti on, aga kas saaksin kolm lehekülge tänamist sellest kokku kirjutada? Aga äkki selle minu teose puhul, mis saab paljudes riikides bestselleriks, saab see nii olema :)

Raamatu murdepunkt minu jaoks oli Mia küsimus, et aga kes Adami jaoks olemas oli (täpset sõnastust ei mäleta!). Ehk et kuigi Mia oli see, kes kaotas kogu oma perekonna, siis tema ümber tegutses palju abilisi, kes talle kõike kätte püüdsid tuua ning aidata. Adam aga jäi ilma samadest inimestest ning seejärel ka Miast, kuid mingit abi tema ei saanud. See oli väga mõtlemapanev koht.

Klassikaline muusika ning ka Adami rockstaari elu muidugi lisasid raamatule plusspunkte. Ma armastan inimesi, kes midagi hästi teevad, on valmis selle nimel pingutama ning mõistavad ka eesmärgi nimel loobumiste vajadust. Pidevalt oli lugedes tunne, et peaks ise ka akordionit harjutama minema (eile seda ka tegin!). Ehk siis raamat, mis teeb sind paremaks. Ja kas see mitte polegi kogemuste (nii raamatutest kui inimestega saadavate suhtlemiskogemuste) mõte- peame enda ümber tekitama neid suhteid ja kogemusi, mis toovad meis välja parimad küljed. Lastega kuulasime täna ka nii Šostakovitsi, Tšaikovski, Griegi, Mozarti ja teiste häid lugusid.

Väga hästi oli minu jaoks Adami kaudu välja toodud ka see teema, et mõnikord tuleb oma teed muuta. Isegi kui sul kõigi teiste arvates on käes kõik see, millest oled alati unistanud, siis on sul alati õigus otsustada, et kättevõidetu polegi ikkagi see, mida kõige rohkem tahan ning miski/keegi on sellest olulisem.

See raamat puudutas mind väga. Väga! Julgen väga soovitada!


***
Olen kirjanik ja kirjastaja Heli Künnapas. Minu sulest on ilmunud 14 raamatut.
Heli Kirjastuse lõin algul vaid enda teoste kirjastamiseks, kuid nüüd ilmuvad minu kaudu ka mitmete teiste kirjanike teosed. Kogu valikuga saad tutvuda meie vastavatud e-poes siin!
Kui tahad minu tegemistega kursis olla, siis tule FBs Heli Künnapase loomingu või Heli Kirjastuse sõbraks.


reede, jaanuar 19, 2018

G. Forman "Kui ma jään" (jaanuar II)

203 lk
2014, Pegasus

Järjekordne raamat sarjast "Kõik teised peale Heli lugesid seda juba sada aastat tagasi ja kõik teavad, et see on hea raamat!" No nüüd lõpuks lugesin mina ka. Taaskord ootasime koos ühe lapsega teist last muusikakoolist (meil on raamatukogu 1.korrusel ja muusikakool kohe selle peal 2.korrusel).

No ja ma ei saa aru, kuidas ma seda varem pole lugenud, kui ma tegelikult ju teadsin, et see on väga hea!

Raamatu "Kui ma jään" pikemat tutvustust loe kirjastus Pegasuse kodulehelt. Lühidalt on mõte aga see, et autoõnnetuses surevad koheselt ema ja isa, hiljem haiglas poeg ning peategelane Mia (ehk tütar) kõigub ainsana elu ja surma vahel. See lugu läheb ilmselt ka vaimulugude kategooriasse, sest Mia on vaimuna kõrval, kui ta sugulased ja sõbrad tema voodis lamavat keha haiglas vaatamas käivad.

Mind hämmastas autori oskus pidevalt mitme aja vahel pendeldada. Algul autoõnnetuse kohal mulle tundus, et see pole päris minu teema, sest ma ei tahtnud rohkem kuulda tee ääres olevatest ajudest või muudest kehaosadest. Tegelikult aga meditsiinilistele olukordadele väga palju edaspidi tähelepanu ei pööratud. Ja üldse polnud nii väga kurb. Kui teoreetiliselt on peres ainsana ellujäämise lugu hirmus kurb, siis lugedes oli tegelikult väga mõnus tunne. Autor keskendus väga palju mineviku meenutustele ja nö elusatele lugudele. Eks selle mõte oli tegelikult näidata veel rohkem, millest peategelane ilma jäi, mille kõik kaotas. Samas ka seda, miks tal oli põhjust edasi elada.

Lugemist lõpetades olin õnnelik, et olin raamatukogust koju toonud ka järgmise osa, mida kohe otsa lugema hakata. Mulle see noortekas tõsiselt meeldis. Ma ei tea, kuidas seda loevad noored, aga mind haaras teos endasse. Kindlasti loen edaspidi ka sama autori teoseid, sest mulle väga meeldib, kuidas ta kirjutab.

Filmi tahan ka nüüd kindlasti kusagilt üles leida ja ära vaadata.


***
Olen kirjanik ja kirjastaja Heli Künnapas. Minu sulest on ilmunud 14 raamatut.
Heli Kirjastuse lõin algul vaid enda teoste kirjastamiseks, kuid nüüd ilmuvad minu kaudu ka mitmete teiste kirjanike teosed. Kogu valikuga saad tutvuda meie vastavatud e-poes siin!
Kui tahad minu tegemistega kursis olla, siis tule FBs Heli Künnapase loomingu või Heli Kirjastuse sõbraks.

laupäev, jaanuar 13, 2018

V. Zeland "Transurfing- reaalsuse juhtimine. I-V aste" (jaanuar I)

672 lk
2013, Ersen
Kui lehekülgede arvu vaadates jääb mulje, et olen seda lugemisaastat eriti tempokalt alustanud, siis see on petlik. Transurfingu raamatut hakkasin lugema eelmise aasta kevadel, kui hakkasin osalema Crystal Ra Laksmi korraldatud Külluse seikluskoolitusel. Kursuse lõpetasin edukalt novembris, kuid selle raamatuga sain alles nüüd hakkama.

Raamatu "Transurfing- reaalsuse juhtimine" pikemat tutvustust võid lugeda kirjastuse kodulehelt.

Eelmisel aastal lugesin läbi paar Zelandi lühemat raamatut. Kõik need leheküljed räägivad lõppkokkuvõttes mõnest lihtsast elutõest. Sellest, et igaüks meist saab tohutult palju enda elukäiku mõjutada ning et oluline on olla sina ise ja lasta teistel olla nemad ise. Mõtted on lihtsad ja loogilised, kuid selliselt lühidalt lugedes tekitavad enamuses protesti või valearusaama.

Elukäigu mõjutamise puhul ootavad inimesed tohutult kiireid muudatusi. Ja kui neid ei tule, siis on pettumus, et "minust ei sõltu ikka midagi".

Teine mõte, et ole ise sina ise ja lase teistel olla nemad ise- kui olen sel teemal inimestega rääkinud, siis seda mõistetakse ka esmalt nö allaandmise võtmes. Et "ma olen selline ja selliseks jään!". Selle raamatu mõttes aga tähendab see, et sa annad endast parima, et teada, kes sa TEGELIKULT oled, mida tegelikult suudad ja mida siin elus pead tegema. Pole ju saladus, et enamus inimestest kasutab elu jooksul vaid väga väikest osa oma võimetest. Iseendaks olemine selles raamatus pole mõttetu kohapeal tiksumine ning vegeteerimine, vaid täiskohaga elamine. Enda väärtustamine. Mõistmine, et sa pead enda eest parimalt hoolitsema, et suudaksid teistega käituda nii, nagu nad väärt on.

Ehk et kõik algab ikka iseendast. Vana tõde, et tühi kott püsti ei seisa. Kõigepealt tuleb ennast täita, et saaks anda. Aga Zeland kirjutab seda siis üle 600 lehekülge... ühes raamatus. Mina sain sellest raamatust päris mitu lehekülge tsitaate, mida edaspidigi üle lugeda (jaa, ma kirjutan meeldinud tsitaadid välja eraldi ühte faili arvutis ning aegajalt loen üle).

Soovitama ma seda raamatut kellelegi ei hakka, sest selliste teosteni jõuab igaüks sel hetkel kui on valmis. Seda ei saa päris niisama suvaliselt soovituse peale lugeda. Minu kätte jõudis see teos aga väga õigel ajal.

***
Olen kirjanik ja kirjastaja Heli Künnapas. Minu sulest on ilmunud 14 raamatut.
Heli Kirjastuse lõin algul vaid enda teoste kirjastamiseks, kuid nüüd ilmuvad minu kaudu ka mitmete teiste kirjanike teosed. Kogu valikuga saad tutvuda meie vastavatud e-poes siin!
Kui tahad minu tegemistega kursis olla, siis tule FBs Heli Künnapase loomingu või Heli Kirjastuse sõbraks.


teisipäev, jaanuar 02, 2018

Lugemisaasta 2017

Ootamatult ongi üks ring jälle täis saanud. Eile istusin pool päeva mõnuledes FBs, sest kõik tegid kokkuvõtteid oma 2017.lugemisaastast. Mõnusad loetud raamatute nimekirjad, kollaažid kaanepiltidest... mmm... mõnulesin ja ahmisin sisse teiste kogemusi.

Mõne inimese 150-200+ loetud raamatu üle olin aegajalt kade ka, kuid samas annan endale aru, et ise raamatuid kirjutades ja kirjastades ma lihtsalt ei saa endale sellist lugemistempot lubada. Neil aegadel, kui mul endal mõne raamatu kirjutamine aktiivselt käsil on, ei saa ma midagi muud lugeda. See segaks minu mõttekäiku. Ja nii ongi.

Kuna sel aastal kirjutasin peaaegu üle kuu sarja "Mõni õhtu romantikat", siis see tähendas, et oli palju lugemisvaba aega, mil ma kas kirjutasin või valmistusin mõne enda raamatu kirjutamiseks. 2017.a ilmuski mul endal 7 raamatut- kuus neist sarjast "Mõni õhtu romantikat" ning lisaks lasteraamat "Laste ilus elu maal".

Kogu selle pika jutu peale aga on mul rõõm nentida, et viimase 11 aasta arvestuses tegin rekordilise lugemisaasta ning sain kirja 34 raamatut. See tähendab 9622 lehekülge. Lehekülgede loendamise komme on mul küljes nüüd FB lugemise väljakutse grupist, kus püüdsime aasta lõpuks kamba peale kokku saaada 2 000 000 loetud lehekülge, kuid... sel aastal veel ei õnnestunud.

Lugemise tegi eriliseks veel minu enda jaoks algatatud väljakutse "Kuidas ma 100 raamatu lugemisega külluseni jõuan". See väljakutse jätkub ning selle kohta võid täpsemalt lugeda mu blogist Minu ilus elu maal.

2017.aastal said loetud aga järgmised raamatud:
1. Doris Lessing "Kui vanad suudaksid..."- 264 lk
2. Karina-Louisa Puht "Võidetud tüdruk" - 164 lk
3. Maria Lepmaa "Saladuse jõud"- 190 lk
4. Elizabeth Hartley-Brewer "Poiste eneseväärikus"- 224 lk
5. Kristiina K "Toto tembutab jälle" - 40 lk
6. Maria Lepmaa "Kuu, räägi minuga"- 89 lk
7. Michael Heppell "Võrratu elu"- 263 lk
8. David Herbert Lawrence "Lady Chatterley armuke"- 335 lk
9. Vadim Zeland "Reaalsuse teostaja" - 232 lk
10. Agnes Kolga "Varjajad" - 240 lk
11. Samantha Young "Jamaica Lane"- 360 lk
12. Marie Lu "Legend"- 304 lk
13. E. Lockhart "Me olime valetajad" - 229 lk
14. Anni Sennov "Kristalllapsed, indigolapsed ja uue ajastu täiskasvanud"- 127 lk
15. Kati S.V. Murutar "Südamesalu salavägi"- 94 lk
16. M.V. Hansen, R.G.Allen "Ühe minuti miljonär: teadlik tee jõukuseni"- 384 lk
17. Margit Peterson "Westoffhauseni häärberi saladus"- 286 lk
18. Diana Gabaldon "Võõramaalane" 1.raamat- 447 lk
19. Ann Marvet "Metsa-, soo- ja niiduaabits"- 144 lk
20. Diana Gabaldon "Võõramaalane" 2.raamat- 424 lk
21. Esther ja Jerry Hicks "Raha ja külgetõmbeseadus"-  288 lk
22. Mark Fisher "Otsemaid miljonäriks"- 118 lk
23. Kreet Rosin "Mina olen väärtuslik"- 310 lk
24. Harry Raudvere "Hüüdnimi Eestlane" 1.osa- 660 lk
25. Richard Templar "Rikkuse mängureeglid"- 241 lk
26. Vadim Zeland "Transurfing- reaalsuse juhtimine. Praktiline kursus 78 päevaga."- 191 lk
27. Diana Gabaldon "Kiil merevaikus" 1.osa- 560 lk
28. E. L. James "Gray"- 576 lk
29. Diana Gabaldon "Kiil merevaigus" 2.osa- 446 lk
30. Mark Bego "Tina Turner: kõiki reegleid rikkudes"- 208 lk
31. Tammara Webber "Lihtne"- 309 lk
32. Katja Millay "Vaikuse meri"- 456 lk
33. Derek Landy "Detektiiv Luuker Leebesurm"- 374 lk
34. Kristiina K "Toto, Joonas ja püha Mimoos"- 45 lk

Lastega jäi meil päris mitu raamatut pooleli. Ja üks mahukas raamat on mul endal ka lõpetamisel. Aasta lõpp läks täitsa planeerimatult, nii et lihtsalt ei jõudnud kõike, mis plaanis oli. Aga eks alanud aastal jätkame hoogsalt.

Viimase 11 lugemisaasta statistika on siis selline:
2007a- 13 raamatut
2008a- 19 raamatut
2009a- 24 raamatut
2010a- 15 raamatut
2011a- 13 raamatut
2012a- 14 raamatut
2013a- 26 raamatut
2014a- 27 raamatut
2015a- 32 raamatut
2016a- 16 raamatut
2017a-  34 raamatut

Mõnusat uut lugemisaastat meile kõigile! Loodan väga, et kohtud sel aastal raamatutega, mis sulle midagi annavad ning igapäevast elamist ning hakkamasaamist toetavad! Loodetavasti tuleb mõnigi neist Heli Kirjastuse e-poest!


***
Olen kirjanik ja kirjastaja Heli Künnapas. Minu sulest on ilmunud 14 raamatut.
Heli Kirjastuse lõin algul vaid enda teoste kirjastamiseks, kuid nüüd ilmuvad minu kaudu ka mitmete teiste kirjanike teosed. 
Kui tahad minu tegemistega kursis olla, siis tule FBs Heli Künnapase loomingu või Heli Kirjastuse sõbraks. Kõiki Heli Kirjastuse raamatuid saad osta vastavatud e-poest!